Antistaatiliste kaitsekiivrite testimisstandardid
Antistaatiliste kaitsekiivrite testimisstandardid hõlmavad peamiselt rahvusvahelisi standardeid ja riiklikke standardeid. Nende hulgas on kaks rahvusvahelist standardit, EN13463-1:2009 ja EN13463-5:2011, mis on EL-i standardid plahvatuskindlate nõuete ja katsemeetodite kohta tuleohtlikes gaasides kasutatavate elektri- või mehaaniliste seadmete jaoks. Riiklikku standardit testitakse GB12014-2009 antistaatilise kaitsekiivri sätete kohaselt.
Standard antistaatiliste kaitsekiivrite jaoks
Antistaatiliste kiivrite nõutavad standardid võivad olenevalt kasutusstsenaariumitest erineda. Näiteks antistaatiliste kaitsekiivrite kasutamisel plahvatusohtlikes keskkondades, nagu nafta- ja gaasijuhtmed, peavad olema täidetud spetsiaalsed standardinõuded, näiteks peavad olema ohutusfunktsioonid, nagu sisseehitatud plahvatuskindlad tuled ja helisignaalid.
Antistaatiliste kaitsekiivrite erinõuded
Lisaks ülaltoodud testimisstandarditele ja juhtumistandarditele tuleb antistaatiliste kiivrite kasutamisel arvestada ka järgmiste nõuetega:
1. Seda tuleb kasutada koos antistaatilise riietusega ja antistaatilise riietuse sisepind peab tagama maandusjuhtme usaldusväärse maanduse juhtiva kontakti kaudu.
Üldiselt tuleks antistaatilise kaitsekiivri isolatsioonimaterjal ja juht eraldada, et vältida staatilise laengu tekkimist.
3. Antistaatiliste kaitsekiivrite kasutusiga ei ületa üldjuhul kahte aastat ja need tuleb pärast aegumist välja vahetada.
4. Kasutamise ajal ei tohi antistaatilisi kaitsekiivreid kanda koos teiste mütsidega, et vältida võimalikke erinevusi kiivri korpuses, mis võib põhjustada elektrostaatilise laengu ohtu.
